Minu teadmised näitlejast ja lauljast, Anne Maasikust...

Minu teadmised näitlejast ja lauljast, Anne Maasikust, said alguse juba üsna varasest lapsepõlvest. Suvistel koolivaheaegadel näidati telerist lastele palju filme. Üheks nende hulgast oli 1979 aastal vändatud „Laanetaguse suvi“. Tema mängis seal EMA rolli. Mäletan seda filmi siiani, kuigi nüüd näidatakse seda haruharva. Teine film, kus Anne minia rolli mängis oli „Tuulte pesa“.
Huvitav mõelda, aga miskit enneolematut köitis mind tol aal tema isiksuses ja mis seal salata, see tunne on säilinud siiani.
Mulle oli suureks auks olla Valga Jazzklubi 1 sünnipäevapeol ja kuulata Anne Maasiku ja Heikki – Rein Veromann`i esinemiskava VALGUSE IGATSUS.
Eriliseks muutis selle õhtu lisaks teistele esitatud lugudele Ernst Enno „Rändaja õhtulaul“. Istusime ju kohvikus NIPERNAADI ja just sellest filmist on see lugu erilise tunnustuse pälvinud…

Ma kõnnin hallil lõpmata teel / kesk nurmi täis valmivat vilja / ma kõnnin ja kõnnin otsata teel / ju lapsena teesid armastas meel / teed laulavad õhtu hilja.

Meeldib väga viidatud artiklis Anne sõbra poolt öeldud sõnad: «Kui ta ka elu jooksul midagi muud poleks teinud, ainult selle laulu laulnud, poleks tema elu ilmaasjata elatud.»
Loodan väga, et kõik ”sünnipäevalised” jäid oma õhtuga rahule, kuigi see oli täiesti erinev teistest esinejatest. Minu hing küll sosistas, leelotas, oigas ja kisendas koos Anne omaga.
Rahulolev jazzklubi fänn.